“Käsitöö meeste aasta” mõte on avaldada lugupidamist erinevatele käelistele oskustele, esile tõsta tipptasemel, aga seni avalikuse eest varju jäänud meistreid.
Teeme algust erinevates valdkondades tegutsevate meistrite tutvustamisega. Kindlasti ei ole need mehed ainsad, nii et… tulge välja mehed, näidake, mida oskate!
Meelis Kihulane
PUUTÖÖMEES
Ma ei mäleta, et mul oleks olnud lapsepõlves mingeid erilisi unistusi, kelleks saada. Juhtus nii, et kõrghariduse sain Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool) ning kirjade järgi olen raamatukoguhoidja-bibliograaf. Rohkem kui veerand sajandit olen aga olnud hoopis keset maailma uudiseid – kõigepealt uudisteagentuuris ETA ja seejärel Baltic News Service`i välisuudiste toimetuses.
Niplispitsi juurde jõudsin 16 aastat tagasi tänu oma eksabikaasale Kristiina Nemirovitš-Dantšenkole, kes tegi pitsi ja ka õpetas seda. Lisaks olen täiendanud end kuuel aastal Saksamaal suvekursustel ja rahvusvaheliste projektide kaudu. Andsin kuus aastat tagasi lubaduse, et teen pitsi ainult enda loodud mustrite järgi ja sellest olen ka kinni pidanud.
Niplispits on muutunud minu jaoks lahutamatuks osaks elust, teen seda tõepoolest peaaegu iga päev. Eelkõige on see stressimaandaja, võimalus “ümber lülituda”, luua midagi erilist, millest ise rõõmu tunda ja millega ka teisi rõõmustada.
Mulle meeldib see, et mehed tegutsevad lisaks väga traditsioonilisele “meeste käsitööle” ka “mittetraditsioonilistes” valdkondades. Kui ma alustasin pitsitegemist, siis oli üllatavalt palju neid, kes ilkusid või isegi solvasid, kuid õnneks on sellised inimesed peaaegu kadunud ning nüüd uudistatakse huviga. Tähtis on see, mida tegija ise tunneb, ning ei tohi lasta ennast häirida või mõjutada teisiti arvajatest.
Fotod Sandra Urvak
