Selleks hooajaks on kõik külastused jagatud!

Meistrite tutvustused:

Õnne Uus ja Kairi Güsson

Teoreetilises osas tutvustame Peipsimaa pakutrüki lugu ja toome näiteid eesti rahvakunstist. Seejärel saavad kõik huvilised proovida otsetrükitehnikas kangast trükkida.

Kangaste trükkimiseks võtame kaasa Pavel Varunini poolt käsitsi nikerdatud trükipakud.

Loengu peab Peipsimaa Pärimuskeskuse sinetaja-trükkal Õnne Uus, kes on traditsioonilise käsitöö uurimise ja koolituste läbiviimisega tegelenud üle viieteistkümne aasta. Õnne Uusile on omistatud Pärandihoidja tiitel just pakutrüki ja reservtrükiga tegelemise, õpetamise ja arendamise eest. Reservtrükitehnikas tekstiilide valmistamine Peipsimaal on võetud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse 2021. aastal.

Kairi Güsson on Peipsimaa Pärimuskeskuse eestvedaja, kes koolituspäeva praktilise osa raames on abiks ja toeks õpilaste juhendamisel.

Rohkem infot pakutrüki ja trükipakkude tegemise ning Peipsimaa Pärimuskeskuse meistrite kohta leiab https://peipsimaa.ee/sinilniku-tookoda

Kairi Orav

Olen Virumaa vadjalane. Õppisin rätsepaks ja käsitöö õpetajaks, kuid olen nüüdseks 11 aastat olnud vabakutseline käsitööline ja koolitaja. Olen keskendunud meeste pikkade rahvarõivapükste uurimisele, nenede käsitsi õmblemisele, propageerimisele ja õmblusjuhendite kirjutamisele. Et seda rahastada, keedan traditsioonilist seepi. Olen jõudnud oma elus etappi, kus teen ainult mõnusaid asju- töötan ja õpetan oma kodus, elan maal.

Siiri Reimann

Olen Haapsalus sündinud ja kasvanud käsitööõpetaja ning Haapsalu Pitsikeskuse aktiivne liige, kellele on kodulinna sajanditevanuse pitsikudumistraditsiooni talletamine ja arendamine hingelähedane. Lisaks Haapsalu sallide õpetamisele koolides, Haapsalu Pitsikeskuses ja kursustel olen koos Saara kirjastusega osaline Haapsalu pitsimeisterite raamatusarja sündimisel. Oleme kaheksasse raamatutesse talletanud nii sajandite vanuseid,  Haapsalu Pitsikeskuse meistrite ja enda loodud sallide-rättide mustreid. Raamatutes on ka  õpetused sallide -rättide kudumiseks.

Lisaks Haapsalu sallidele on minu kireks ka kõik muu kudumisega seonduv- sokkidest, mantlite ja kleitideni- koon ja disainin neid ise ja õpetan ka soovijatele.

Minu panust Haapsalu pitsikultuuri säilitamisel on tunnustatud nii Aasta Õpetaja kui Läänemaa Kultuuripärli tiitlitega.

Aivar Ruukel

Meisterdasin oma esimese ühepuuvene ehk haabja 1996. aastal Soomaa vanade meistrite Jaan Rahumaa (1928 – 2000) ja Jüri Lüki (1927 – 2002) juhendamisel. Viiel suvel korraldasin paadilaagreid, kus noored mehed ja naised õppisid Jaanilt ja Jürilt jämedast haavapakust lootsiku õõnestamise ja selle lõkkepaistel paadiks painutamise kunsti. Soomaal on selle ürgse paaditüübi säilimise tänapäevani tinginud jõgede regulaarsed üleujutused, haabjad on läinud tarvis nn “viiendal aastajal” liiklemiseks. Euroopa Liidus on Soomaa ainus paik, kus haabjaid valmistatakse ja kasutatakse, teistel kontinentidel on ühepuupaadid siin-seal veel olemas erinevate loodusrahvaste juures. 2016. aastal kanti Soomaa haabja ehitamine ja kasutamine Eesti ning 2021. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Maarja Koivuoja

Alustasin traditsiooniliste võtetega nahaparkimisega 2017 aasta novembris, kui käisin Viljandi Kultuuriakadeemias lühikesel koolitusel.

Sellest koolitusest alates ei ole ma nahaparkimisest küllalt saanud. See on nii põnev maailm, mille naturaalsesse pehmusesse võib piltlikult öeldes “uppuda”. Põhiline on näha karusnahas kohe head, looduslikku materjali, enne kui see plaanitakse ära visata, mida seni kahjuks palju tehti.

Pargin kodu- ja metslooma nahku käsitsi. Teen neile kas maarja-, taim-, suitsu või rasvapargi.

2022. aasta märtsi kuust alates olen teinud erinevaid koolitusi ja töötubasid.

2024. aastal andis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit mulle Eesti jahimeeste seltsi ettepanekul “OMA märgi”.