Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Üks kindlamaid mälupilte lapsepõlvest pärineb isakodu köögist Saaremaalt, kus ma täis otsustavust deklareerisin, et minust saab kas rannakalur või äärmisel juhul metsavaht. Eks ma hulkusin põhilise aja metsas ja üritasin 8M-ga loodusfotograafiat harrastada – see oli natuke teistmoodi kui tänapäeval, torud olid vähe lühemad ja märtsis sokiväel üle lörtsise põllu hiilimine, et rebasele vähe lähemale saada, oli normaalne.
Aga läks nii, et perekonna traditsioone järgides tuli hoopis Pärnu teise keska mata/füssa eriklass ja siis tulid 90ndad ja bisness ja ühel hetkel olin ma hoopis EBS`s ärijuhtimist õppimas. Mingit äri moodi asja ma seal Tallinnas umbes 15 aastat tegin (botaanikaga seotut küll), aga umbes 2006 sai sellest lõplikult kõrini ja kui ma sel suvel puht juhuslikult Karula rahvusparki sattusin, kus Tuksam Jaak ja Rohu Uno palkhoonete renoveerimise koolitust tegid ja TÜVKA rahvusliku ehituse tudengid ka kuskil nurga taga toimetasid, sai selgeks, et seda tahan mina ka. 2007 pakkisin ma ennast Tallinnas kokku, kolisin Viljandisse ja õppisin neli aastat – ja seekorda täie isuga – rahvuslikku ehitust. Eks Priit-Kalev Parts oli sel ajal seal suur juht ja õpetaja, tema käest sai palju õpitud ja koolist vabal ajal Rohu Uno käest teist samapalju juurde. Tema on minu meister. Aga mis treimisesse puutub, siis seda ma olen pea 100% Youtube`i akadeemiast õppinud.
Kui nüüd matemaatikat teha, siis 2021-2007=14 aastat on puidu töötlemine eri moodustel mu põhitegevuseks olnud. Mõnes mõttes polegi palju, aga kui arvestada, et 2007 akadeemia sisseastumiskatsetel pidin mootorsae käivitamiseks abi paluma, siis üht-teist on ikka külge jäänud selle aja jooksul:-)
Vaiko Eplik siin just ükspäev kirjutas, et muusik annab järgmise albumi välja sellest hoolimata, kas eelmist osteti või mitte. Mul on ka vist nii, kuigi sissetulek tuleb ka ikka suures osas puutööst. Ma arvan, et käsitöö/isetegemine on loova ja uuriva vaimu üks loomulikke väljendusvorme ja kasvatajaid. Eks see mõiste on praegu üsna laiaks tõmmatud, kes ehitab autot, kes maja, kes arvutit, aga kui inimesele isetegemise harjumus on külge hakanud, siis muutub maailm jupi võrra avaramaks ja mõnusamaks ja ühel hetkel väga vahet pole, mis materjalid ja tööriistad parajasti ette satuvad. Eks sel teemal võib pikalt targutada, aga kui ma oma lemmiku – puidu – kohta veel midagi ütleks, siis – see on teadaolevalt see kohalik materjal, mida meil praegusel hetkel veel jätkub ja mida on suhteliselt lihtne käsitööriistadega töödelda. Sestap vaatan praegu rahulolevalt vasakule, kus seinal ripub minu kirvekollektsioon, ja mõtlen, et peaks nad korra üle vaatama ja siis veel kontrollima, kas kahemehe-ja raamsaelehed on korralikult tavoti ja õlipaberi sees ja kui palju mul viile on, järsku peaks juurde ostma. Võib täitsa juhtuda, et mõned vanad käsitööoskused on strateegili tähtsusega.
Tuleviku ennustamiseks ei ole aega, eks eelmise lõigu lõpp natuke sinnapoole tüüris ka.
Vaevalt, et täitsa välja sureb, eks ta käib üles ja alla, nagu muugi.
Fotod: Sandra Urvak
