Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Ei mäleta, et lapsepõlves oleksin mingist kindlast ametist unistanud. Korra olevat ma lasteaias ütelnud, et tahan kunstnikuks saada. Põhikooli vanuses pakkus kõik loodusega seotu sedavõrd huvi, et edaspidised valikud liikusid selles suunas. Lõpuks kujunesid asjaolud selliseks, et õppisin EPAs mõned aastad maaparandust ja hiljem metsandust.
Juba põhikooli ajal hakkas mind huvitama topiste valmistamine. Esimesed nõuanded sain seal kandis tegutsenud topisemeister Ants Südalt. Tõsisemad oskused aga omandasin juba Tartu zooloogiamuuseumi tollase meistri Ülo Tuule käe all. Sedasi siis asi kujunenud, et alustasin enam-vähem 50 aastat tagasi. Aga Tartu-ajast, kaheksakümnendate algusest kujunes topiste valmistamine minu jaoks hästi kiiresti minu põhitööks.
Selle töö juures on läbi aja mulle oluline olnud siiski rahulolu valminud tööst. See, et oled suutnud surnud looma, seda ju topis ikkagi on, juures luua mulje, et kohe-kohe läheb ta liikuma. Eitamata aga on topiste tegemine andnud mitmete aastakümnete jooksul mulle sissetuleku.
Topiste valmistamine on sedavõrd eripärane, et väga palju massilisemaks harrastuseks see kujuneda ei saa. Ikka leidub mõne aasta tagant mõni noormees või neiu, kes leiab mõne kogenud meistri, kelle käe all esimesed juhatused saada. Nii on see meil läbi aegade olnud.
Aga laiemalt näen ma käsitöö suurima väljakutsena tänapäeva noorte harjumust edukogemus kiireti kätte saada. Enamik käsitööoskusi aga eeldab oluliselt pikemat harjutamist. Probleem ehk on enne kõike selles, et lastel puudub võimalus omandada elementaarsed nö. traditsioonilise käelise tegevuse oskused. Õnnestumise võimalusi on sedavõrd palju, et kui mingi asi esimese korraga ei õnnestu, siis proovitakse midagi muud. Tajumata, et ka seal peitub õnnestumise võti harjutamises ja süvenemises.
Fotod: Sandra Urvak
