“Käsitöö meeste aasta” mõte on avaldada lugupidamist erinevatele käelistele oskustele, esile tõsta tipptasemel, aga seni avalikuse eest varju jäänud meistreid.
Teeme algust erinevates valdkondades tegutsevate meistrite tutvustamisega. Kindlasti ei ole need mehed ainsad, nii et… tulge välja mehed, näidake, mida oskate!
Meelis Kihulane
PUUTÖÖMEES
Ei mäletagi, kelleks lapsepõlves tahtsin saada. Huvitavat tegevust jagus, kuigi ka lihtsat ja ühekülgset talutööd, mis tõenäoliselt suunaski oma põnevaid soove salaja ellu viima.
Mäletan, et üheksaselt ehitasin suve jooksul seitse parve. Kuueselt oli paps visanud mu vette, et ujuma õpiksin, sest tahtsin väga omapead purjetada, aga enne ei lubatud, kui ujuda oskan.
Tagantjärgi mõeldes oli see üsna mõistlik ehmatus, andis julgust juurde. Ja selliseid “vettehüppeid” tuleb omal käel ette tänagi.
Ega mul siin õpetajaid eriti pole, püüan ise proovida ja seni on sujunud – valitud erialad pakuvad pinget ja ise tehes kontrollin kvaliteeti.
Leiba teenin peamiselt sepatöö, natuke kalapüügi ja paadiehitusega, ning selle viimasega juba kauem, 15 aastat.
See on õpetanud ka metsas teadlikult raiet tegema, suunates valitud puid püsimetsas aeglasele või mõõdukale kasvule, et tulevikus inimesed tihedat ja kestvat materjali saaksid.
Teenust on mõistlik pakkuda kogukonna piires, nõnda jääb vastutus sinnasamasse, mitte üle vee ja piiri taha.
Isa poolt Vormsi põliselanikuna tunnetan seda piirkonda, kus elan, ja see on ühelt poolt mugav ja hea tunne, aga teiselt poolt ka vastutus.
Ei saa ümbruse suhtes ahneks minna, tuleb võtta nii palju kui vaja, samas mitte häirida loodust nõnda, et sellel on raske taastuda.
Fotod Sandra Urvak
