Priit-Kalev Parts

“Käsitöö meeste aasta” mõte on avaldada lugupidamist erinevatele käelistele oskustele, esile tõsta tipptasemel, aga seni avalikuse eest varju jäänud meistreid.

Teeme algust erinevates valdkondades tegutsevate meistrite tutvustamisega. Kindlasti ei ole need mehed ainsad, nii et… tulge välja mehed, näidake, mida oskate!

Meelis Kihulane

PUUTÖÖMEES

 

Lapsepõlves tehakse palju plaane, Priit-Kalev soovis kõige pikemalt metsavahiks saada. See soov on peaaegu ka teoks saanud – praegu elab ta vanas metsavahikordonis. Täiskasvamise ajaks küll enam metsa ei vahtinud ning õppinud on Priit-Kalev hoopis eesti filoloogiat, hiljem maastikuarhitektuuri ja keskkonnakaitset.

Nõukogude ajal kasvades jäid paljud oskused vanematelt ja vanavanematelt iseenesest külge, aga sellest saadakse alles tagantjärele aru.

Matkaringi treenerilt sai teadmised, kuidas metsas olevat ära kasutada ja välitöövarustust meisterdada. Teadlikult mingeid oskusi õppima sai hakatud ülikoolipõlves, peamiselt vanade hoonete remonditöödel, hiljem pääses ka välismaale palkehitust praktiseerima.

Priit-Kalevi esimene palkehitusõpetaja oli legendaarne puutöö- ja laulumees Jaak Tuksam.

Käsitööga tegelemise alguspunktiks võib lugeda 1995. aastat, mil noorusliku hakkamisega sadas ta sisse lootsikumeister Jaan Rahumaa juurde Tipule.

Koos kursusevennaga raiuti nädalaga valmis lootsiku kere haavapakust, mis Jaanil õue peal ootel oli. Samal talvel raiuti sõpradega valmis veel k0lm haabjat, et sõita mööda muistset Hansateed Pärnust Peipsini.

1990ndate lõpus tekkis väike haabjabuum, nii et pärast telliti veel mitu haabjat.

On suur kergendus keskenduda lihtsalt ühele asjale ja kulgeda, kirves käes.

Haabjateo juures on üks meeldivamaid asju saada mõne vana sõbraga kokku ja rääkida nädala-paari jooksul ära kõik jutud.

Igasugu käsitöö jaoks lähevad asjad aina keerukamaks ja ebastabiilsemaks, just korraldusliku ja ärilise poole pealt. Käsitööline ei saa enam kunagi keskenduda ainult käsitöö tegemisele. Töökohti  ja turgu ei paku keegi, ise peab võimalusi nägema ja tekitama.

 

Fotod: Sandra Urvak