Näitus Ajatus meistrid

Näitusel osalevad meistrid

 

 

Katrin Kabun

Viimastel aastakümnetel on villa kasutamine oluliselt muutunud. Süntees- ja tehiskiudude kasutuselevõtu ning lambakasvatuses toimunud muutuste tõttu on villast saanud lambaliha tootmise kõrvalsaadus. Samal ajal on teadlased pingutanud, et villakiu häid omadusi üle kanda tehiskiule. Siiani pole õnnestunud, hoopis vastupidi: teaduskirjanduses on hakatud villakiudu nimetama looduslikuks kõrgtehnoloogiliseks kiuks. Taastumas on mõistmine selle loodusliku kiu väärtustest. Võime täie õigusega nimetada lambavilla ajatuks materjaliks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Juulika Roos

Läheks maale … Võtaks lambad …
See unistus sai teoks ligi 14 aasta tagasi. Jaani talu karjamaadel kasvab värviliste villalammaste kari, nende hulgas põlised Eesti maalambad, arhailised Ahvenamaa lambad, Rootsi peenvillalambad ning kõikide nende ristandid. Nii rikkaliku villavaliku omanikuna oli pea võimatu mitte nakatuda ketramise pisikust. Käsitsi ketramine lummas sedavõrd, et tekkis soov järjest rohkem ja rohkem hea lõnga saladustesse pühenduda. Peale lambavilla huvitavad mind teisedki toredad kiud – olgu tegu siis koera-, küüliku-, alpaka- või mõne muu looma villaga.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mareli Rannap

Mareli Rannap on lõpetanud TPedI käsitööõpetajana ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistrina. Mareli näitusetöö on inspireeritud Sõrve rahvariide särkide tikanditest. Mehe särgi kraest on vormunud uhke peakroon, sümboliseerides mehe tähtsust perekonnas ja kogukonnas laiemalt.
Mareli loodab, et populariseerides pärandtehnoloogilisi käsitöövõtteid hakkavad nende vastu huvi tundma rohkem isetegijaid ja käsitöömeistreid. Loodetavasti jätkub ka tänapäeva naistel aega ja tahtmist nii kauni tehnikaga tegeleda. Kuna valgele linasele kangale tehtud valged pilutikandid ei paista kaugele, on näitusetöö lähedalt vaatamiseks mõeldud.

Mareli töötamas

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kristi Jõeste

Kristi Jõeste ütleb:
Oskused on ajatud – neid tekib ja kaob. Eriti muutuv on käeline meisterlikkus, mis aitab inimesel oma keha katta ja toita. Praegu oleme liigagi palju usaldanud masinatele ja lubanud kätel unustada. Õnneks esemed ei unusta, neisse on jäädvustuvad eelmised ajad mustrite, värvide, materjalide ja tehnikatena, mida mõni veel oskab lugeda ja mõista.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Alliki Oidekivi

Tikkimine on nagu ilus unenägu. Tühjale pinnale vaikselt ilmuvatest pistetest ei tunne algul ära, millega tegu. Kujundid on arglikud, otsivad oma kohta, suunda ja värvi. Lehtede vahele ilmuvad õied, väädid vormivad varte ümber pungi ja puhkemata nupukesi. Kõrred sirutavad oma päid kõige vahele. Valgusest ja varjust oleneb, millist tooni kasutada. Pilt täieneb, vormub ja avaneb, kuni lõpuks paistab, et kõik on paigas, valmis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Urmas Veersalu

Urmas Veersalu valmistab näitusele suure ja uhke rookrooni.
Esimesed kroonid tegi Urmas 11- aastasena raamatu “Näärikroonid“ järgi. Aeg on edasi läinud, kuid kroonide tegemine seostub talle endiselt kvaliteetajaga. Jõuluaegne kroonide tegemine on samasugune traditsioon nagu kevadine kasemahla laskmine, suvine mustikametsa külastus või sügisene seeneretk.
www.himmeli.net 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eve Tiidolepp

Ühel reisil kõnetasid mind kujundid, märgid ja sümbolid. Nägin inimkätega tehtud tuhandete aastate vanuseid joonistusi ja maalinguid suurtel kaljudel. Neil oli jutustada oma lugu.
Need vanad kaljujoonised ja maalingud puudutavad meid erineval moel ja erinevate lugudega. Harjumuspärased mõttemustrid lagunevad, mõtted liiguvad ammu unustatud või hoopis uutele radadele. Nad ei kao. Isegi siis, kui inimene kaob. Jäljed jäävad …

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Liina Langi

Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt – kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui ka 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Katti Muru

Väikesekasvuline ja vähenõudlik põlistõug, Kihnu maalammas, oli käesoleva sajandi alguseks pea välja surnud – säilinud oli vaid väikesearvuline elujõuline asurkond Kihnu saarel. Tänu vähestele entusiastidele väljasuremine Kihnu maalammast praegu enam ei ähvarda. Laia toonide spektri ja villa heade omaduste tõttu on Kihnu maalamba vill teadlike käsitööliste silmis hinnatud tooraine. Kõik toonid valgest sitikmustani on justkui põlislamba villast Linnutee.
Mind on alati köitnud muistsed tehnikad ja materjalid. Järjest tehnoloogilisemaks muutuvas maailmas ei suuda me sageli tajuda, kui lihtsate tööriistade ja vahenditega saab luua eluks vajalikku ja kaunist. Kõik, mis on muutuste kiuste loodud ajas püsima, on ajatu – Linnutee annab suuna, inimene sisu, lammas värvid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Marju Tamm

Vormsi rahvarõivad tunduvad esmapilgul lihtsad – palju musta, veidi valget ja pisut punast. Uhkeid värvikaid tikandeid ei ole märgata. Lähemal vaatlusel selgub, et rõivastel on kasutatud imepeent valgetikandit, must seelik on seatud kaunitesse peenikestesse kurdudesse, niisamuti ka mustaks peitsitud nahast pastlad. Käiseavasid kaunistab imepeenike kurrutus. Selliste rõivaste valmistamine on suur töö ning nõuab palju osavust ja kannatlikkust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Angelika Nöps

Elu on täis juhuseid, ja juhus oli ka minu jõudmine niplispitsi juurde. Oma esimesed pitsilöögid tegin 1990. aastate alguses Tallinna Õpetajate Majas. Nüüd olen niplispitsiga tegelenud üle poole oma elust. Muidugi on olnud tihedamaid perioode ja vahel ka aastaid, mil pole üldse pulki kätte võtnud. Kuid mida aeg edasi, seda olulisemaks muutub niplispits minu elus.
Inimesed, olge julged! Katsetage ja proovige! Tulemusena saate kogeda uusi emotsioone ja mõtteid. Ka niplispits ei ole raketiteadus!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Andres Rattasepp

Parim investeering tulevaste põlvede heaks on looduse hoidmine ning esivanemate tuhandete aastate vältel kujunenud oskuste hoidmine, taastamine ja lastele õpetamine. Millised pöörded maailm ka ei teeks, esivanemate oskused aitavad hakkama saada ka kõige keerulisemates oludes.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Külli Jacobson

Koob kirikindaid. Kindakirjad ja kirjatud
pinnad on tema AJATU lähenemine näituseteemale. Kirjad on küll ajatud, aga nad ei ole KOHATUD. Kohad on pidavas muutumises, nad muutuvad aegade ja inimestega, nad rändavad nagu hinged ja samas midagi neist jääb paika nagu juured.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Anu Randmaa

Alles paarkümmend aastat tagasi avastasin Tõstamaa kihelkonna rahvarõivaid valmistades enda jaoks roosimise. Mõte, et nende eriliste, kaunite esemete näol on tegemist siinsele paikkonnale väärtusliku traditsiooniga, ei andnud enam asu.
Kuni kaheksa aastat tagasi saimegi Tõstamaal taas kokku käsitööst ja kodukandi traditsioonidest lummatud naised ning roosisime igaüks endale vanade kinnaste eeskujul sõrmkindad. Nüüd on meil juba mitu meistrit ja jagame kogemusi teistelegi. Üks kaunis traditsioon ja tehnika on saanud uue elu(loo). Väikesest pistikust on saanud veel noor, aga tugev puu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ulve Kangro

Kui Setomaal rohkem kui 150 aastat tagasi värvilise heegeldatud Seto pitsiga pühaserätte ja naiste pealinikuid kaunistama hakati, siis ei olnud mustriraamatuid kuskilt võtta. Pitsimustrid levisid mahaheegeldamise teel. Pitsides kordusid värvide ja mustrite kombinatsioonid, nende sisse heegeldati kaitsemärke. Pitsilõngad olid valdavalt villased, küpsete ja säravate värvidega.
Igas külas leidus mõni andekas meister, kes oskas mustreid üles märkida ja töövõtteid õpetada. Sageli tegi ta mustritesse meelega „vigu“, et ühe küla pitsid kõik ühesugused ei tuleks. Seetõttu leidub ühes piirkonnas palju just nagu sarnaseid, aga samal ajal siiski erinevaid mustreid.
Kipume sageli neid vanu ja väärikaid pitsimustreid ülima täpsusega jäljendama. Arvan, et võiksime julgemalt mustrikirju muuta ja täiendada ning ka uusi luua. Siiski ei tohiks „viga“ tehes unustada mustri juuri ja algupära.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Liis Luhamaa

Tema teemaks on traditsioonilisel viisil värvitud potisinine.
Liis soovib näidata erinevaid potisinise toone – heledaid ja tumedaid, valgele ja värvilisele villale värvitut.
Potisinist saadakse indigost ehk sinikivist. Indigo on üks ajatumaid värve – nii oma populaarsuse kui ka püsivuse poolest. Kuidas päris potisinist värvitakse, võib lugeda minu blogist: http://loodusvarvid.blogspot.com/…/potisinine-see-paris.html

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Maret Sikstus

Võrgulina osati kududa juba kiviajal. Traditsioonilised kalavõrgud tulid kasutusele keskajal ning on valmistatud lõngast, niidist või nöörist. Võrgulina kooti käbiga, silmad kujundati ümber kaladi (õhuke puutükk, mille peale võrgusilm kooti), selle laius määras võrgusilma suuruse. Kootava võrgu silmade avalihoidmiseks kasutati puust või luust raskust, kutsikat. Valmiv võrk riputati võrguhargile. Kooti harilikult kahepistelise (kalamehe- või umbsõlmega), uuemal ajal ka ühepistelise (filee-)sõlmega ja soodisõlmega.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Katre Arula

Austan väga rahvakunsti ja -kultuuri ning järjest rohkem taban ennast mõtlemas rahvuslikkuse keeles. Mustrikeel on minule juba igapäevakeel. Käsitöötehnikaid ja õmblemise tõdesid olen õppinud nii emalt ja tädidelt kui ka eri koolides. Mind paelub küsimus: „Kuidas teha teistmoodi? Kuidas teha nii, et traditsiooniline saaks uue tähenduse?“ Olen enese väljendamiseks loonud uusi tehnikaid. Nii on peente kudumiskirjade tõlgendamisel tekkinud Katre kirjatehnika.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mirje Sims

Haapsalu naised hoiavad traditsioone. Koos käiakse kudumas, vahetatakse mustreid, ühiselt hangitakse lõnga. Nii nad sünnivad– imeõrnad, sõrmusest läbi mahtuvad ja äärepitsidega Haapsalu sallid. Õrnuse, väärikuse ja meisterlikkuse kehastused.
Nii, nagu kunagi ammu, esiemade ajal, ka täna ja homme.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kadi Pajupuu

Töö kannab pealkirja “Aegna”

Pirita teel sõites näidati bussiaknast lastele: näe, see valge maja seal Aegnal, seal me suvitasime ühel aastal. Mina mäletangi seda maja ainult valge täpina sinises saaretriibus. Seda sai vaadata lohutuseks bussisõidust tekkinud iivelduse eest. Valge täpp oli ringi keskpunkt, tähistamas kogetud-unustatud põnevust. „Aegna“ on loodud koostöös graafik Marilyn Piirsaluga.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Piia Rand

Vanu vöid vaadeldes leiab neilt erinevaid mustreid, õigemini kirju. Kirju kaugest minevikust. Keegi on kunagi need niimoodi kirjutanud.
Kirjal on alati tähendus, mõte. Kirja tähtsust sai suurendada värviga. Kui on ikka punasega kirjutatud, siis on tugev ja tähtis sõnum sees. Kahjuks on praeguseks vanade kirjade tähendused meelest läinud, jäänud on ainult muster – ilus seegi. Üksikute kirjade nimed on veel teada: preesi-, pandla-, reha-, lauajalakiri.
Kirjaga vöö kaitses ja hoidis kurja eest, sellega raviti roosi ja ussihammustust. Abi sai isegi punastest vöönarmastest. Ravivat vööd ei pestud, et ravivõime ei kaoks.
Vaadake meie ilusaid vöösid, uurige nende aegumatuid kirju – hoidke, mis meil on!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Margus Rebane

Vanaisa tegi puutööd – voolis puulusikaid, küünlajalgu ja punus toomingakorve. Olin 13–14-aastane. Vanaisal oli juba raske liikuda, ta ei saanud enam ise metsast korvimaterjali tuua. Selleks ajaks olin esimesed punumise õppetunnid juba kätte saanud ja tahtsin lisa. Ma võin ju ise minna metsast toomingaid tooma! Vanaisa nõustus. Võtsin vanaisa teravaks ihutud kirve ja läksin. Siis sain aru, et ega ma ei teagi täpselt, mida olin lubanud… „Milliseid toominga oksi peaksin korvide punumiseks tooma?“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lembe Maria Sihvre

Lopsakad kimbud, väänlevad oksad, sekka linde ja südamekesi, siia-sinna pillatud monogrammid enamasti punasel põhjal – selline on Läänemaa lilltikand. Madal-, mähk- ja varspistes tikiti sõidutekke, vooditekke, hobusetekke ja muidugi kuulsaid lillelisi seelikuid. Tikiti tellimise peale. Tellijaid leidus üle kogu Läänemaa, Pärnust ja koguni Muhust. Lilleliste tekkide mood jõudiski Muhu saarele Lihula kaudu. Tikitud tekk oli uhkuseasi, see võeti välja pidupäeval. Nii kallis ese ei olnud teps mitte igapäevaseks pruukimiseks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kristina Rajando

Nahk kui väärtuslik loodusmaterjal on läbi ajaloo olnud tähelepanuväärne osa meie materiaalsest kultuurist. Naha töötlemise viisid lähtusid asupaigast ja vanematelt õpitud oskustest. Vajalikud ained koguti metsast (taimedega parkimine) või põllult (hapendatud teraviljajahuga töötlemine), tööriistad kohandati sobivaks.
Iga asi tuli teha õigel ajal. Pehme naha saamiseks valiti noorkuu ehk pehme aeg, täiekuu ehk kõva aeg soodustas naha tugevust. Pehme naha saamiseks pidi tuul puhuma lõuna- või läänekaarest, sobisid ka kagu- ja loodetuuled; vastupidavus tuli koos põhjatuulega. Ja kirdest ei saanud midagi head oodata …

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Anu Pink

Me ei saa alles hoida ühtegi vana laulu, mida me kunagi ei laula, vaid ainult kuulame.
Me ei saa alles hoida oma kirju, kui me neid ainult vaatame ja kunagi ei koo.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Airi Gailit

Eesti metsades kasvab rikkalikult värviseente liike. Seentega värvimine ei kahjusta seent, sest värvimiseks korjame seene viljakehi niidistikku rikkumata. Kui metsad püsivad, on ka seeni, millega vikerkaarevärvilisi lõngu värvida!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aet Reha

Hiiu pits on alates 19. sajandist Hiiumaal laialt levinud heegeldamise viis. Pitse iseloomustab ühe rea kaupa heegeldamine (iga rea lõpus katkestatakse niit) ja silma n-ö tagant võtmine, mis tekitab pitsi paremale reale reljeefsuse. Samuti iseloomustavad neid pitse pikad ketiread mustris, mis muudavad heegelduse õhuliseks. Selliselt on heegeldatud Reigi ja Pühalepa kihelkonna rahvariiete pitsid. Traditsiooniliselt heegeldatakse Hiiu pitsi peenikesest puuvillasest niidist ja kasutatakse väikest (0,5 mm) heegelnõela.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Joonas Kiri

Ajatus.
Ajatu-olek.
Tehnoloogia on ajatu, sepatöö on tehnoloogia.
Looming on ajatu, sepis on looming.
Mina lihtsalt proovin seda nii hästi kui suudan mõista, teha, edasi anda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Merle Suurkask

Linane ja villane lõng on erinevad. Et saada kobrutava pinnaga kangast, koon kokku linase ja villase lõnga. Kasutan ära villase materjali omadust soojas pesuvees vanuda, samal ajal kui linane seal ei muutu. Saadud valge kanga toonin värvipotis soovi järgi kas mitmevärviliseks või kindlat värvitooni sujuvalt heledast tumedamaks. Sellisel moel valmivad ainulaadsed, hetkemoest sõltumatud, ajatud esemed.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meelis Kihulane

„Elu käib mööda ringi.“
„Kõik, mis kunagi on olnud, tuleb tagasi.“
Nii öeldakse.
Võib-olla tuleb tagasi teiste värvide ja varjunditega. Võib-olla on see ring väga suur.
Ring annab võimaluse vaadata möödunut.
Ma tahan seda. Paljud tahavad.
Mulle see meeldib.
Minu ring on selline.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jane Nikolai

„VASELISED“ pronksspiraal kujundustega töö, näitusel „AJATUS“

Me arvame, et metall on tugev ja villane lõng õrn ning pehme materjal. Aga töö käigus selgub, et kui lõnga pole piisavalt, võib metalltraadist spiraal oma kuju kaotada. Kui lõng pole piisavalt tugev, võib metall pehmeks osutuda … Kumb peab siis tugev olema?
Tegelikult, vahet ju pole, sest just KOOS annavad nad lummava tugev/pehme tulemuse.

Jane töötab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Väino Niitvägi

Üks minu lemmiktehnikatest sepatöös on raiumine (metalli lõhestamine meisli abil). Selleks ei ole vaja raieluba, aga seda ei või teha ka igal ajal. Nimelt, raiumiseks on paras aeg siis, kui raud on punane.

 

Teatavasti on metallurgia ( s.h. sepistamine) väga suure ökoloogilise “jalajäljega” tegevusala. Kas minu sepistatud esemed on väärt seda söehulka, mis ma ära põletan?

Mitte alati ei ole ma selles kindel… Millega ma siis ennast õigustan AJATUSES? …kui isegi sisaliku tee kivil jätab jälje… Kas ma suudan igasse oma sepisesse talletada midagi, mis mind välja vabandab, midagi ajatut ; kas jääb sellest kõigest alles miskit, mida rooste ei söö, kas olen suutnud sinna sisse sepistada naeratust, mis jääb?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasi lugema aastateema kohta