Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Ei mäleta, et lapsepõlves oleks olnud sellist kindlat soovi kellekski konkreetseks saada. Kasvasin Vooremaal väikses majandikeskuses ja eks poisina huvitasid mind peamiselt masinad ja masinameeste töö. Autojuht, traktorist, keevitaja ja nii edasi. Hetkel on aga põhitööks IT tugiteenuste pakkumine suurettevõttes.
Käsitööhuvi, või pigem käsitöö mittekartmine, on kindlasti pärit lapsepõlvest. Sadala põhikoolis toimusid tööõpetuse tunnid täiesti korralikus kooli töökojas, kus oli olemas nii puutöö-kui ka metallitööklass ja õpetaja juhendamisel sai teha kõike, mida soovisid ja mida olud võimaldasid. Kohustuslikust linnumajast ja treitud küünlajalast aiatoolideni, proovitud sai nii metallitreimist, keraamikavormimist kui ka klaasipuhumist. Kindlasti oli abiks ka vajadus koduses majapidamises kõikides tegemistes kaasa lüüa.
Vibulaskmine ning vibude ja noolte tegemise juurde jõudsin aastal 2004, kui vennale sünnipäevakinki otsides juhtusime spordipoes Falco pikkvibu nägema. Käisime laskmas ja kuna tegevus oli haarav, siis tuli ka soov omale hankida. Järgmine mõte oli kohe, et miks osta – prooviks ise teha. Aastal 2006 sai käidud Šotimaal ja seal tutvusin kohalike vibumeistritega, kes näitasid mulle nii öelda ajaloolist vibu (ühepuuvibu). Sealt alates olen siis neid ka teinud ja nendega lasknud.
Õppimine on sisaldanud hulganisti eri töövõtete katsetamist ja kohandamist mulle kättesaadavale materjalile. Suur abi on olnud internetist, aga kuna toode on vana ja materjaliks puu, siis on “õigeid” töövõtteid pea samapalju kui meistreid.
Puust asjade ise tegemine (mitte ainult vibud) pakub peamiselt meelerahu. Võimalust ennast välja lülitada igapäevasest stressist ja keskenduda millelegi hoopis teistsugusele. Et saada õhukesest puutükist kätte kogu tema vibuks olemise potentsiaal, kui on tarvis palju aega ja kannatust. Ja veel aega.
Ma usun, et käsitöö ei kao kusagile. Ta on ehk järjest vähem vajaduspõhine, aga minu arvates on inimesel loomupärane tarve midagi ise oma kätega teha. Ühepuuvibu tegemist mehhaniseerida praktiliselt ei õnnestu. Puul on isikupära ja masinad seda tunnetada veel ei oska.
Fotod: Sandra Urvak
