Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Kui olin päris väike, tahtsin saada kapteniks, et sõita maailmas ringi ja näha teisi maid. Aga vanemana, umbes 14-aastaselt, tahtsin saada juveliiriks. Siis hakkasin graveerimist õppima. Tartus graveerija ja peenmehaaniku Elmar Allekande juures .
1986. aastal lõpetasin Moskvas Kunsti Kaugõppe Rahvaülikoolis graafiku eriala. 1998. aastast hakkasin tegema puunikerdustehnikas vanausuliste ikoone, viimased kümme aastat olen teinud puunikerdatud trükipakke kangaste trükkimiseks.
Ma olen puunikerdaja. Mulle ei meeldi teha masstoodangut – ühesuguseid esemeid, mööblit. Mulle meeldibki puidust ikoone, trükipakke, klišeesid või teisi esemeid nikerdada. Mulle meeldivad tööd, kus on võimalik ennast kunstnikuna väljendada, nii et igal tööl oleks lisaks teatud kunstiline väärtus. Tänaseks on nii kujunenud, et puunikerdus ei ole mulle ajaviide, vaid minu igapäevane töö.
Alati on ja jääb inimesi, kes käsitööga tegelevad, kes seda armastavad, hindavad ja väärtustavad. Kõige taga on perekond. Kui isa oskab midagi teha, siis ka poeg õpib ja kasvab seda tegevust väärtustavas keskkonnas. Kindlasti on tarvis ühiskondlikku tuge. Me ei saa näiteks alles hoida seto sõlgede tegemise traditsiooni, kui väärtustame rohkem asju kui meistrit.
Ühiskondlikul tasandil oleks tarvis just neis olukordades meistrit toetada. Kui kogukonnas on ainult üks meister jäänud, siis tuleks teda igati toetada, et järjepidevus ei katkeks. Kui me oleme selleni jõudnud, et väärtustame ühiskonnas rohkem käsitöömeistreid kui esemeid, siis hakatakse käsitööga ka rohkem tegelema.
Fotod: Sandra Urvak
