Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Ega ma mäleta, kelleks lapsepõlves saada tahtsin. Võimalik, et väga väiksena tahtsin autojuhiks saada, see tundus äge.
Hilisemast kooliajast ei tule mingeid unistusi meelde, küllap me tegelesime oma igapäevase sebimisega, tuleviku peale palju mõtlemata. Ja eks see tulevik oli tol ajal ebamääraselt üksluine ka, paljud praeguste noorte unistused olid välistatud.
Päriselt hakkasin tulevikule mõtlema umbes keskkooli lõpus ja proovisin isegi Pedagoogilisse instituuti saada. Õnneks sinna mind ei tahetud ja pidin leppima Kunstiinstituudis õppimisega.
Seal õppisin metallehistööd, praegu nimetatakse seda ehte-ja sepakunsti erialaks ja kool on muidugi EKA.
Päris paljude oskuste alused ongi sealt. Muidugi oli see kõik pealiskaudne ja väga palju pidi mujalt juurde õppima, aga väga kasulik oli kasvõi natuke tutvuda erinevate metalli töötlemise viisidega.
Üsna varsti hakkasin piiluma sepatöö poole ja kuna sel ajal EKA-s sepist ei õpetatud, trügisin kunstikombinaadi ARS sepikotta, kus Tõnu Lauk mulle sepatöö aluseid õpetas. Sealt kaudu tutvusin ka Leedu sepa Algirdas Stankusega, kelle juures hiljem mustrilise terase tegemist õppisin. Ja loogiline oli siis sellest nugade tegemine. Päris korralikuks noaseppaks saamine võttis muidugi aega, sest kedagi õpetamas ei olnud. Välja riigist ei saanud ja internetti polnud olemas, isegi ajakirju oli väga raske kätte saada. Sellepärast tuli ise väga palju leiutada. Kui sidemed muu maailmaga tihedamaks muutusid ja info liikuma pääses, siis olin juba ise päris hea ja võisin teisi õpetada.
Praeguseks on esimesest noast möödas üle 30 aasta, rohkem kui poole sellest ajast olen olnud elukutseline. See pakub mulle leiba, aga hoiab ka meele erksa, sest võimalusi end teostada on tõepoolest lõpmata palju, jätkuks vaid aega.
Käsitöönugade tegemine õitseb praegu kogu ilmas. Tase on väga kõrge ja tänu heale infovahetusele õpitakse amet selgeks hämmastavalt kiiresti.
Noasepad pole kadedad ja jagavad oma teadmisi lahkelt, mingeid ametisaladusi tavaliselt ei hoita.
Fotod: Sandra Urvak
