Raamat “Mehed teevad käsitööd 2” on käsitööliidu aastateema sarjast teine raamat
Tutvustame teile mehi, kes on oma ala tõelised meistrid, aga nii nagu eelmises, ei ole ka selles raamatus peamine eesmärk näidata ainult parimatest parimaid, vaid just tutvustada meistreid endid ja nende tegemisi. Valik sai ka seekord tehtud meistritest, kes eelistavad endiselt rohkem otsest käelist oskust ja vähem nupule vajutamist või on omad oskused ja teadmised kasutatavast materjalist viinud tavapärasest hoopis teistsugusele tasandile.
Suur tänu kõigile!
Meelis Kihulane,
puukäsitööline, käsitöö meeste aasta idee autor ja eestvedaja
Tel +372 5385 7499
Eks neid unistusi, kelleks saada, oli palju. Oli selleks noorpäästja aegadest pärit päästja amet või isa eeskujul pikamaa autojuht. Pärast Saaremaa Ühisgümnaasiumit käisin läbi ajateenistuse, mille ajal hakkas enne mõtte ja unistusena olnud oma puupaadi ehituse idee käärima. Umbes sel ajal alustasin esimeste sammude astumisega laevapuusepa ameti suunas teadmata, kuhu võiksin välja jõuda. Kuna Youtube ja muude internetikanalite sondeerimisest jäi väheks, et oma paat valmis ehitada, käisin läbi Kuressaare Ametikooli, kus omandasin aastaga laevandustehnika paigaldaja osakutse. Õppe kõrvalt sain ka näpunäiteid sealselt paadimeistrilt Kaido Treilt, et saada valmis oma puust purjepaat. Nimeks sai tal “Ursula”, kui 2017. aasta suvel esmakordselt lained tema emapuud puutusid ja järgmisel hetkel juba kandsid värsket ja ühtlasi minu esimest paati vee peal.Paadiehituse huvi tekkes saan tänada oma vanaisa, kes kunagi oli ka lihtsamaid paate teinud ja mind merele kaasa võtnud. Mäletan veel, et purje olemasolu oli mulle väga oluline. Temalt ma sain ka oma käelise oskuse ja huvi seda edasi arendada.
Mäletan lapsepõlvest täitsa oma esimese tammepuust mõõga tegemist, mida sai liivapaberi ja masinate puudumisel vanaisa õpetuste järgi klaasikilluga lihvitud. Sealt siis huvi mõõkade vastu.
Kuna mul oli ka huvi viikingite vastu, siis ühel hetkel tegin oma esimese hoburaudsõle. Arvan, et see oli kusagil 9. või 10. klassis. Ja kuna õigel viikingil on vaja oma mõõka, siis alustasin ka selle tegemist. Seda siis üsna pea pärast sõle tegemist. Materjaliks mosse vana vedruleht ja peamiseks tööriistaks relakas. Sepistamisest ei teadnud ma toona suurt midagi. Läksid aastad ja läksid eri variandid käepideme ideedest. Valmis sai see mõõk alles 2020/2021. õppeaasta sügissemestri hindamiseks. Sai teine esimeseks vendeli ajastu mõõgaks, mis on tehtud Eestis. Kaua tehtud kaunikene.
2017. aastal astusin Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Juhuse tahtel täitsa.
Kaalukausil oli veel Mereakadeemias laevajuhi eriala, kuid münt otsustas seekord sedasi. Viljandis hakkasin õppima metallitööd, selles olen tänu paljudele erinevatele õppejõududele tugevalt edasi arenenud. Lisaks veel nahatöö ja vähesel määral tekstiili osas. Eriti pakub huvi vendeli ja muinaskäsitöö, milles tahan kindlasti edasi areneda. Olgu selleks siis tehnoloogilised võtted või muinassussavussade ehk tolleaegse loomornamendi lahti mõistatamine.
Paralleelselt TÜVKAsse astumisega asusin tööle Haapsalus laevameister Mart Verniku juures, kus hakkasin pidama laevapuusepa ametit. Sealne töökogemus andis mulle tugevad alusteadmised puulaevaehitusest.
Neid teadmisi rikastas üks Soome parim laevameister Lasse Kiiski, kellega olen ma pikki päevi koos maas istunud ja vestelnud teemal, kuidas ehitada puulaeva. Saadud kogemuste pagasi pealt asusin 2019. aastal laevameistri kohale Ruhnu jahta Runbjarn renoveerimistöödel. Umbes aasta vältel vahetasime koos minu paremaks käeks olnud Kaupo Rozenkroniga hinnanguliselt kolmandiku Runbjarni puitmaterjalist. Minu hilisem puusepakarjäär on olnud Artur Kõva käe all, kellega koos me oleme viimasel aastal teinud peamiselt ebastandardseid projekte. Seda siis majade kallal.
Väga palju asju olen ma teinud lihtsalt endale.
Samas on ka oluline osa olnud metallist, asjade puhul kingituste tegemine. Sissetuleku on andnud ikkagi peamiselt puusepatöö. Eks seda ilmselt sellepärast, et see kõik on hõlmanud suuremaid projekte ja müügiks metallvidinaid olen ikka vähe teinud.
Tuleviku osas näen seda, et me peame hinnas hoidma ja talletama neid tehnikaid, mis meil teada on. Ja miks ka mitte lisaks sellele avastada katse-eksituse-meetodil juba unustatud tehnikaid.
Fotod: Sandra Urvak
